Kirjeldus

Drago sündis 2004 juunis. Tema lugu oli tegelikult selline, et vähemalt aasta enne ta sündi, niisiis 2003, käisin ma Soomes erinäitusel, kus oli välja pandud üks tööliini kennel nimega Wäli, see oli omaniku perekonnanimi. Nägin seal üht meest, kelle koer oli selles kasvatajarühmas ning kes võttis särgi seljast, et sellega oma koeraga mängida. Sel mehel oli Ratsumestarin kennel ja tema nimi oli Sami Valkama. Samil oli mingi Belgiast toodud isane, seega ma tellisin selle järgmisest pesakonnast kutsika, kuid neid kutsikaid ei sündinudki ja siis ta pakkus võimalust tulla mingist teisest tema kasvanduse pesakonnast kutsikat valima.

See kutsikas pidi minema Tõnule sünnipäevakingiks. Mäletan hästi seda kutsikate valimist. Kuna me olime soomlase jaoks mingid tundmatud tüübid kusagilt kaugest Eestist, siis saime alles neljanda valiku õiguse, esimesed kutsikad läksid politseile või piirivalvele. Tõnu valis siis ühe kutsika ja tema nimeks sai Drago. Kutsikana ei paistnud Drago millegi erilisega silma. Et Ott suri kui Drago oli vaid 6-kuune, siis pidi ta saama Oti järeltulijaks ja alustama õpinguid pommikoerana natuke liiga vara, sest Tõnul oli kiiresti töökoera vaja.

Kutsikana ei tundunud Drago kuigi tugevate instinktidega koer. Tassis küll pisut asju, kuid eriline pallihull polnud. Meie ettekujutus tööliini koerast oli ilmselgelt olnud teistsugune, kui see koer tegelikult oli. Drago oli ka hästi rahulik koer, mitte just uimane, aga väga rahulik ikkagi. Üks asi aga, millega ta algusest peale silma paistis, olid tema oskused varrukakoerana. Ehkki tema hiilgeaegadest on tänaseks möödas umbes 10 aastat, pole pärast teda sellist varrukakoera seni Eestis nähtud. Head haarded, rünnakutes väga kiire ja ülimalt täpne. Väga hea kaitsekoer! Kuulekuses aga... Ütleksin, et kuulekust see koer ei nautinud. Tegi mis vaja, oli isegi täpne, aga kuna ei nautinud, siis polnud see kuulekus seetõttu kunagi muljetavaldav. See koer oli kuulekuse katsel kohati sellise näoga nagu töll, nagu saadetaks ta kohe mahalaskmisele. Ta oli küll tehniliselt korrektne ja täpne, kuid sära tema soorituses ei olnud.Jäljeajamises oli ta suurepärane, tegi kuus või kaheksa korda üle 95-punktise tulemuse. Aga kui ta vanemaks jäi, siis arvatavasti seetõttu, et ta oli pikalt töötanud pommikoerana, hakkas tal palavatel suvepäevadel jälge ajades nina verd jooksma. 30-kraadise ilmaga juhtus seda sageli. Sellegipoolest tuli ta Eesti meistriks ühel suvisel võistlusel, kui sooja oli 28 kraadi ja tulemuse said üldse vaid kaks koera. Sellel koeral on palju tiitleid. Tõnule see koer oma tüübilt siiski väga ei sobinud.

Kui täna tagasi sellele mõtlen, siis võibolla tänaste teadmiste ja oskustega oleksin suutnud seda koera paremini koolitada, aga absoluutselt kindlasti oli Drago koer, kes muutis minu arusaama koerakoolitusest. Käisin selle koeraga kolm korda MM-l, järelikult pidi temas koerakoolituseks vajalikku materjali ikka rohkesti olema! Kuid kui see koer oleks olnud samavõrd hea ka kuulekuses, nagu ta oli teistel aladel, poleks ma kindlasti nii palju lugenud ja õppinud ja arenenud. Ma ei leidnud tol hetkel lahendust tegelikult. Aga see ei loe. Kui üks koer on tulnud sulle midagi õpetama, siis see, et mina temaga maksimumi ei saavutanud, ei tähenda, et ta mulle midagi uut poleks õpetanud.See koer tegi mulle MM-le tee lahti esmalt Belgias aastal 2008, millele järgnesid maailmameistrivõistlused Saksamaal Greefeldis 2009 ja Hämeenlinnas Soomes aastal 2010. Kolmed maailmameistrikad ja need õpetasid mulle palju. Esiteks see julgus, et üldse minna nii suurtele võistlustele. Kui sa tead, et üks asi nagu Drago kuulekus näeb nii halb välja ja siis sa pead minema seda asja tegema suure publiku ette! Belgias õnneks pühapäeva hommikul kell 8 pealtvaatajaid eriti ei olnud, aga Soomes oli meie etteaste laupäeva südapäeval kell üks täisstaadionile, siis ma mõtlesin küll algul, et sinna ma suren. Et ma ei jaksa siin staadionil ära töllata koos temaga. Ja talusin seda kõike vaid seetõttu, et ma teadsin, kui hea on see koer kaitses.

Mis see inimesena õpetab, kõik need koeraga tegelemised? Kui ütlen, et maailmameistrivõistlusteks treenitakse 8 tundi päevas, siis keegi ei usu mind. Reaalselt aga see nii on. See on tohutu aeg, mis kulub ühe tippkoera koolitamise peale. Seda ma õppisin koos Dragoga. Sa väsitad koera, sa tüütad selle koera ära, sa liigud ühest kohast teise, sa lihvid detaile, et tuleks parim võimalik tulemus – see aeg, mis kokku minemiseks, tulemiseks, ootamiseks ja kõikide asjade tegemiseks kulub, tulebki kokku kaheksa tundi ära.

Drago elas vanaks, suri 2018 14-aastasena. Arvestades seda, et tal oli juba kuueselt kõõlusetrauma, sai ta väga hästi kõrge eani hakkama, see on kõva sõna. Tõnu loobus sellest koerast, kui ta oli kahene, mina võtsin ta üle. Mul endal oli sel ajal Wedru-Wurry, kuid Tõnule hakkas selle koera instinkt rohkem meeldima ning me vahetasime koerad omavahel ära. Ma muidugi nägin Drago puudusi, kuid ma ütleksin, et õppisin elama koos mittetäiuslikkusega, see vahest oleks õige sõna selle kohta.