Kennel Estrellesti ajalugu:
Minu (Urve) kui koerakasvataja ajalugu sai alguse tüüpilisest koerafanaatikust lapse unistusest, mis ühel päeval täitus.
Isa ja vend tõid mulle ühel päeval kutsika, mille nad olid turult ostnud. Ma ei uskunud oma õnne. Päris oma koer! Seni olin saanud nuruda jalutamiseks ainult teisi meie maja koeri, elasin nimelt Mustamäel 9 – korruselises majas. Ema oli siiani olnud koera võtmise vastu. Kahjuks oli mu õnn üürike, sest kutsikas suri kolmekuuselt koerte katku. See haigus oli tol ajal väga levinud ja minu teadmised koertest ja nende haigustest olid väga vähesed, olin üheteistaastane. Saatuslikuks juba peaaegu tervenenud koerale sai liiga varane jalutuskäik õue. Elasin kutsika surma raskelt üle ja vanemad ei julgenud ega tahtnud enam uut koera võtta. Kehtis ka reegel, et kui koer on surnud katku, siis sinna majja enne aasta möödumist uut koera võtta ei tohtinud.
Kahjuks oli mu õnn üürike, sest kutsikas suri kolmekuuselt koerte katku. See haigus oli tol ajal väga levinud ja minu teadmised koertest ja nende haigustest olid väga vähesed, olin üheteistaastane. Saatuslikuks juba peaaegu tervenenud koerale sai liiga varane jalutuskäik õue.
Kuid koerasoov oli hirmus suur ja kui aasta mööda sai, tuli meie perre pisikene NAKI, kes oli samuti segavereline. Ostsin ta ühe klassiõe käest ja mäletan, et koera ema nimi oli Muha ( vene keeles kärbes ). Ostes oli ta nii väike, et mahtus peopesale ära. Väljas oli maikuu ja kui ta rohu sisse maha panin, pidi ta kõvasti pingutama, et üle mätaste saada.
Ja siis see koerakasvataja elu algas. Mulle meeldis väga käia vaatamas koerte treeninguid Mustamäel, Vanaka suusamäe all oleval koerte koolitusväljakul. Olin seal platsi ääres pidev külaline ja kiibitseja. Vaatasin, mida suured ja targad tegid; läksin koju ning proovisin järgi teha. Siis käisime platsil harjutamas ja ühel päeval võtsin julguse kokku ning küsisin ühelt treenerilt, kas ma tohin ka nendega koos harjutusi teha. Enamus koertest platsil olid suured ja ilusad saksa lambakoerad, mõned terjerid ja kollid ka. Minul aga oli pisike, umbes 20-30 cm kõrge segavereline, tüüpiline vanaemade karjakrantsi moodi koer!
Et treener (tollel ajal nimetati instruktor) mind dressuurikursustele võtaks, üritasin ette näidata kõik, mis ma ise koerale juba selgeks olin õpetanud. Lootsin, et kui instruktor näeb, et me midagi oskame, siis ta saab aru, kui väga see mind huvitab ega saada kohe minema.
Instruktor, kelleks osutus Linda Käär, ei mõelnudki mind minema saata. Tema enda esimene koolitatud koer oli samuti olnud segavereline. Nii mõistis ta mind väga hästi ning võttis meid oma dressuurigruppi. Kursust nimetati ülddressuuriks, lõpetasime selle väga edukalt, olles ainsad, kes said I järgu – tollel ajal oli see parim võimalik tulemus.
Naki oli oma eksami edukalt sooritanud, kuid koolituses polnud rohkem võimalik edasi minna tema väikese kasvu tõttu (tõkked).
Nii hakkasingi ema nuruma, et ta lubaks mul võtta saksa lambakoera. Ja 6.detsembril 1978.a. sündis TU-RELL. Ta oli must, kõrbpiirideta saksa lambakoer. Tema ema Tuuli – Tulli oli sama värvi ning hakkas mulle meeldima oma heade koolitusomaduste ja energilise iseloomu tõttu, samuti eduka näitusekoerana. Ta paaritati Argoga, kes elas Riias ja oli tol ajal samuti edukas nii võistlustel kui dressuuris. Tuuli -Tulli tuli 1977.aastal üleliidulistel teenistuskoerte näitus-ülevaatusel II kohale. Iga liiduvabariik pani välja 3- liikmelise võistkonna. Tu-Rell oli oma aja kohta veidi väiksem ja kergem kui idaeuroopa lambakoer, turjakõrgus 61-62 cm. Ta oli väga energiline ja sportlik, armastas väga ronida üle kõikvõimalike takistuste ja igasuguste tõkete. Kord ronis ta mööda tuletõrjeredelit maja katusele ja maal tavalisest redelist pööningule ronida polnud talle üldse probleem. Allatulek oli palju keerulisem.
Tu-Relliga ja Nakiga käisime palju aastaid agitgrupis, see oli selline grupp, mis esines koertenäitustel, koolides ja muudel üritustel, kus demonstreeriti koerte oskusi. Grupis oli 6-10 inimest ja seal olevate koerte koolitustase oli väga kõrge.
Tu-Rell oli koer, kellele andis palju asju õpetada – nn. “tänulik koolitusmaterjal”
Tu-Rellil oli I järk ülddressuuris
I järk kaitse-valvedressuuris
I järk suusaveos
III järk jälitusteenistuses
Tu-Rell oli ka edukas näitusekoer. Ta võitis Riia näituse 1982.aastal, ringis oli 35 koera. Ta tuli 1981. aastal Vabariikliku näituse võitjaks jne., kõike enam ei mäletagi.
- Ülddressuur koosneb järgmistest sooritustest:
Raport; lma rihmata kõrvalkäimine; Pöörded kohapeal, käsklusega “kõrval”; “Istu , lama, seisa” 15 m pikkuselt distansilt; “Siia” ja “kohale” 15 m kauguselt; Apport; Maast toidu mittevõtmine; Barjäär; Poom; Redel - Kaitse – valveteenistus koosnes:
Eseme valik (üht eset anti nuusutada ja koer pidi seda näitama 5 sarnase kujuga, kuid teise lõhnaga eseme hulgast); Eseme valvamine – kaitse kotiröövli eest; Kurjategija kinnipidamine kaitsekoolitus - Suusavedu koosnes:
Aja peale 800 m läbimine. Pöörded vasakule ja paremale (koer pidi tundma käsklusi “vasak”, “parem”, “edasi”, “seisa” ) - Jälitusteenistust õpetasid Nõukogude miilitsas väljaõppe saanud koerajuhid ja neid koeri, kes selle eksami sooritasid, oli eriti vähe. Koosnes see dressuur järgmistest sooritustest:
Inimese valik antud lõhna järgi (koerale anti nuusutada mingit eset ja lasti selle eseme omanik 5 inimese seast välja valida).
Eseme (pulga) valik antud lõhna järgi (6 eset ); Inimese otsimine maa-alalt (koer pidi otsima maa-alale peitunud inimest ja andma haukumisega märku tema leidmisest ). Esemete otsimine maa-alalt (koer pidi otsitavalt maa-alalt leidma 3 eset ning need ära tooma ); Jälje ajamine ( 500 m. jäljel 3 eset )
Peale Tu-Relli surma 1985.aasta detsembris me poolteist aastat koerta ei võtnudki. Abiellusin, sündis esimene tütar. Kui tütar Sirli oli 8 – kuune, kinkis üks Tu-Relli kutsikaomanik ( Vello Veskaru ) meile oma koera Vereli kutsika.
Kutsikas sai nimeks O-RELL. Orelli isaks oli Ida – Saksa veredega koer Riiast Bjorn is Djatloroh Gor???? Bjorn oli rahuliku ja väga enesekindla loomuga ning tegi hästi varrukat. Orellist kasvas väga temperamentne, tugeva närvisüsteemiga loom ja suurepärane varrukakoer. Kuid ajad olid siis sellised, et ega dressuurid ei olnud vajalikud; ja võimalust teda kui eriti head varrukakoera näidata polnudki. Ometi oli tal I järk ülddressuuris ja I järk kaitse-valvedressuuris.
Fred von Kärnersec
Kui Orell oli 4-5 aastane, tekkis meil mõte osta ka üks isane koer. Mõte sai teoks, kui teatud juhuste kokkusattumusel ostsime Ida-Saksast 2 aastase punakashalli värvusega saksa lambakoera. Seda värvust nimetati tol ajal sonaarseks, tänapäeval aga soobliks. Nimi oli tal FRED Von Kärnersec. Koer oli väga enesekindla ja stabiilse loomuga; suure peaga, kuid mitte väga tugeva kehaehitusega, samas tugeva luustikuga. “Varrukat” tegi ta väga hästi ja saagiinstinkt oli tal ka võrratu. Tal oli päris palju kutsikaid, kuid kuna nad ei sobinud sellel ajal moodi tulnud Lääne-Saksa tüübiga ja aretusnõudeks oli näitustel hinne 2, siis suurem enamus neist näitustele ei kippunudki. Nii ongi see liin vist tänaseks välja surnud. Üks Orelli ja Fredi kutsikas võitis Politseikoerte I Meistrivõistlused. Kuid Saksa Lambakoerte Ühing teda siiski aretusse ei lubanud, kuna tal polnud vastavat näitusehinnet.
1990.a. ostsime Pääsküla kanti Vete tänavale metsa äärde maja, kus elame siiani, ning seetõttu oli meil võimalus ja tahtmine võtta veel üks koer. Seekord soovisime osta Lääne-Saksa liinidest ja – tüüpi koera. Tolleaegne ALMAVÜ Teenistuskoerte klubi korraldas 1990 .aasta kevadel IPO seminari Soome tippkoolitajate juhendamisel ja õpetamisel. Sealt sai alguse ka huvi Lääne-Saksa tüübiliste koerte ja IPO vastu. Ja nii saigi võetud meie majja “legendaarne koer” Ungwari Star FLAMME. Flamme ema oli Saksast ja isa Ungarist. Kuskil kaugel isaliinis on tal veidi ka Ida-Saksa verd. Sellest koerast sai meile koera mõistuse ja intelligentsi eeskuju terveks eluks! Flammelt on sündinud 3 Eesti tshempioni ja kõik kutsikaomanikud on olnud väga rahul oma koerte iseloomuga. Flamme on võrratu punase – musta karvkattega, mida ta pärandas ka oma järglastele. Ta omab vägasuurt saagiinstinkti ning kaitse- ja valveinstinkti, kuid on loomult stabiilne, intelligentne. Ta nö. “oskab alati olla”. Praegu on Flamme 13 ½ aastane. Tema 10 aastasel sünnipäeval oli kohal 101 järeltulijat!
1992.a. läksin tööle Neeme Piirivalvekoerte Kooli. Töötasin seal peaaegu 7 aastat väljaõppe peaspetsialistina. See oli väga tore ja õpetlik aeg nii mulle kui loodetavasti ka piirivalve koerajuhtidele. Neeme Piirivalvekoerte kool asub imeilusas kohas Neeme poolsaare tipus, Tallinnast umbes 40 km kaugusel. Kõik sealsed töötajad on palju ära teinud Eesti teenistuskoerte baasi loomisel ja väljaõppel, samuti võistlustraditsioonide kujundamisel.
1999.a. läksin tööle Päästeametisse pommikoera juhiks, soovides saada teadmisi ja kogemusi praktilisest koerajuhtimisest ja uuetüüpsest väljaõppest. Päästeametis töötamise aega jääb ka pisipoja Karl-Roberti sünd 2000. aastal. Loomulikult nõuab tema nüüdsest suure osa mu ajast ja energiast! Päästeametis on tööl ka meie kolm saksa lambakoera. Elukaaslase Tõnu Mägiga on meil kahepeale “vanameister” Es’Caten Detto ehk OTT; minul on kaks endaaretatud emast saksa lambakoera: Detto tütar Estrellest FANTA ja Flamme tütar Estellest STELLA. Kõik kolm koera on osalenud Afganistanis missioonil “Kestev Vabadus”, otsides autodest lõhekainet. Ott käis missioonil Tõnuga, Stella oli koos Indrek Sammi ja Fanta koos Kaido Taalmaniga. Eesti Vabariik on neid kolme koera ja ka teisi Afganistanis missioonil osalenud koeri, kahte labradori, autasustanud ordeniga
Otil (Es’Caten Detto) on koolitustulemusteks IPO – I, SchH -1, PJK-1, KK-3. Kutsume teda vanameistriks, kuna ta on kodus tõeline karjajuht (ainult Flamme oli tast enne üle). Koolitusväljakul käitub nagu tõeline proff, eriti kui platsil on kutsikad ja noored koerad. Otti on hästi mõnus koolitada, sest tal on väga head instinktid; näiteks meeldib talle väga pall jt. sikutamismänguasjad. Samas on ta suurt kasvu, iseloomult tugev ja dominantne – et ta su sõna kuulaks, pead olema talle tõeline autoriteet.
Oti tütar Fanta on palju naiselikuma, pehmema iseloomuga , mis teeb tema koolitamise oluliselt lihtsamaks, ta on ka haruldaselt avatud mõistusega ja koostööaldis.Lõpetuseks meie uutest koertest:
Meil on süsimusta värviga Piirikoer EVER, kellega tegeleb Tõnu.Minul aga on lumivalge ( ! ) Šveitsi valge lambakoer LACKY LUNA ja must sakslane KATO of My Bodyguard, kes on pärit USA-st, tema vanemad aga Saksamaalt. Ta meenutab mulle väga oma olemuselt ja välimuselt Tu-Relli.
Ever, kelle emasliin on Ida-Euroopa lambakoerte oma, ongi muide Tu-Rellile sugulane! Ja tänaseks on tütred Sirli (17) ja Karin (15) üle võtmas meie kennelit (Sirli sõnad). Ajalugu kordub!
Urve Lageda
LUCKY LUNA
Kui ma õigesti mäletan, siis šveitsi valge lambakoer Lucky Luna tuli mu ellu aastal 2003. Eestis tol ajal ühtegi seda tõugu koera veel polnud, „šveitslane“ oli seni olnud mitte-FCI tõug ning ametlikuks tõuks saanud vaid mõned aastad varem. Esimest korda nägin seda tõugu Pärnu koertenäituse Best in Show’l. See konkreetne koer oli lühikarvaline, pärit Lätist ning köitis väga mu tähelepanu. Tundsin, et tahaksin lähemalt teada, mida see tõug endast kujutab. Koera omanikuga rääkima minnes selgus, et neil oli just sündinud pesakond, kus kutsikate isaks oli tema koer. Ehkki mulle oleks tegelikult meeldinud rohkem pikakarvaline, mõtlesin minna Lätti kutsikaid vaatama. Helistasin, aga hoiatasin kohe ette, et pole veel lõplikult otsustanud: kui ikka ei meeldi, jääb võtmata. Ühtlasi ütlesin, et tahan esimese valiku õigust.
Oli suvi, olime parasjagu käinud koos Theklaga Räpinas näitusel ja sõitsime sealt siis Riia äärelinna, et kutsikaid vaadata ja kui sobib, siis üks ka ära osta. See oli pikk ja raske sõit, sõitsime end sõna otseses mõttes „soodaks“, oksemaitse oli suus. Ööbisime tänaval autos. Kutsikate ema oli pikakarvaline, nagu olin lootnud, aga hoopis rohkem huvitas mind kutsikate iseloom. Mulle oli tähtis, et kutsikas oleks mänguhimuline ja julge. Emane kutsikas, kes jooksis mulle vastu, plastkauss hambus, selle võtsingi, ei mingit välimuse järgi valimist rohkem. Koer sai võetud Karlile, kes oli tollal kolmene.
Lucky Luna elas meil toas ja oli Karlile väga-väga hea sõber. Iseloomult oli ta hea kodukoera etalon: julge, mõistlik, lihtne kasvatada, ei tirinud rihma otsas. Ühesõnaga koer, kelle kohta võiks rääkida vaid ülivõrdes, ei ühtki paha sõna. Intelligentsuse musternäide.
Kui ta oli vaid viiekuune, paluti mul kutsikate jõulushow’l suurel rohelisel laval prožektorite valguses näidata saalitäiele rahvale, kuidas koera õpetada. Polnud temaga enne suuremat trenni teinud, kuid mänguasja abiga suutsime panna kokku pooletunnise esinemiskava koeraga, kes oli esimest korda säärases saalis publiku ja prožektorite ees. See üllatas mind ennastki ja avaldas muljet. Hilisemast ajast meenub mulle seegi, kui esimest korda Soome laevale viidud Lucky läks koos lapsega rahulikult laevatreppidest üles-alla kordagi tõrkumata, nagu oleks ta seda iga päev teinud. Lucky Luna elas 15-aastaseks ja tal oli selle aja jooksul päris palju pesakondi. Andis mitmeid väga ilusaid kutsikaid, kellest peaaegu kõik olid pikakarvalised. Täna on see koer enamuse Eestis elavate pikakarvaliste šveitsi valgete lambakoerte esivanem.
Tegelikult jätsime Karlile hiljem ka ühe tema emase kutsika, kuid peab tunnistama, et see tütar polnud just oma ema vääriline. Ta polnud iseenesest kehv koer, aga hulga tavalisem. Lucky oli nagu printsess või kuninganna, tal oli kohe hoiak selline. Võibolla luges ka see, et me tegelesime temaga väga palju. Siiski on elus raske leida iseloomu nagu sellel koeral. Lucky oli ehtne aristokraat, väga intelligentne ja väljapeetud, lõbus ja kaunis. Tänasel päeval on meil kodus kolmanda põlvkonna esindaja sellest liinist, Lucky tütretütar, kes on jälle väga ilus koer. Head valgete liinid said sellest koerast alguse, näitustel olid nad väga edukad.
Kui vahel küsitakse, kes mu arvukatest koertest on mulle kõige rohkem südamesse jäänud, siis on seal kindlasti mu esimene koer Tu-Rell, Flamme ja Break ning kindlasti on nende kõrval oluline koht ka Luckyl.
UNGWARI STAR FLAMME
Kõige intelligentsem koer mu elus on ikkagi olnud Ungwari Star Flamme ehk Flammi, kes sündis 1990. aasta veebruaris ja oli puhas näituseliini saksa lambakoer. Hoolimata sellest, et ta pärines näituseliinidest, oli ta üks kõige suurema saagiinstinktiga koeri mu elus, kellele isegi praegused tööliini koerad ei saa ligilähedalegi.
Kui ma läksin seda koera ema juurest ära tooma ning tõstsin maast kutsika, ründas kutsikate ema mind, kuid omaniku keelu peale peatus koer poole hüppe pealt. Flamme ise oli hiljem täpselt samasugune. Ta oli superhea aretuskoer. Üldiselt kõik, kes omakorda tema kutsikaid pidasid, olid nendega väga rahul.
Flammi oli üsna ebaharilik koer, polnud olukorda, milles ta käituda poleks osanud. Truu koera musternäide, ei läinud iial väravast välja kellegi teise seltsis. Ta ei haukunud eriti, ent ei lasknud inimesi aeda ja majja sisse või siis pärast välja. Ta oli valmis sind valvama, kuid polnud asjatult agressiivne. Flammi oli koer, kelle ma võtsin ajal, kui hakati rääkima suurest IPO-st, olin just veidi varem käinud IPO seminaril. Kui Flammi oli 3-kuune, teadsin juba, et tulgu temast mis tuleb, aga see koer ei lähe kunagi siit majast ära. Kaheaastaselt jäi ta auto alla ja üks tema küünarliige purunes kildudeks. Õnneks tol ajal küünarliigeste pildistamise nõuet polnud, nii et aretuses kasutamist see ei seganud. Ta paranes sellest hästi ja elas 14-aastaseks.
Kui me pidasime Flamme 10-aastast sünnipäeva, siis osales seal kokku 101 tema otsest järglast ja lapselast. Kummalisel kombel aga kujunesid asjalood viimaks nii, et mulle ei jäänudki temast endale ühtegi emast järeletulijat.
ESTRELLEST XTELLA
Xtella oli Flamme tütar. See koer tuli mu juurde nii, et mul polnud üldse plaanis teda endale võtta, jumal juhatas. Läksin lihtsalt Keilasse vaatama üht oma rendikoera ja leidsin eest jooksuajaga koera, keda peeti ketis. Võtsin koera ketist ja tõin ta ära enda juurde koju. See Xtella oli tegelikult väga intelligentne koer. Tal polnud küll oma emale Flammele omast sisemist jõudu, ta ei olnud selline valvaja tüüp. Küll aga sai temast Karlile väga-väga hea sõber. Niisugune sõber, et kui Karl pidi üksi koju jääma, siis ta palus: jäta mulle koer koju, siis ma olen nõus üksi jääma. Kodus Xtella märkamatu, aga alati vaikselt sinu kõrval.
Samal ajal oli ta väga super pommikoer, käis tervelt kaks korda Afganistanis missioonil. Ehkki ta oli allergiline ja tal olid kroonilised kõrvaprobleemid, siis Afganistani kliima talle sobis ning seal tema haigused ei avaldunud. Kahjuks hakkas tal krooniline kõrvapõletik Eestisse tagasi jõudes taas korduma ning ta oli vaid kaheksane, kui olime sunnitud ta iseeneslikult tekkinud kõrva hematoomi pärast magama panema. Kutsikaid sellest koerast ei jäänudki.
Mäletangi teda kui koera, kes oli missioonidel üks tublimaid koeri, väga püüdlik ja töökas ning keda oli samal ajal kodus väga mugav pidada.
ES’CATEN DETTO ehk OTT
Nüüd räägiksin Otist, kellest erinevates artiklites on juba kirjutatud. Aga tema elu lõpp on rääkimata. Ott oli algul puhas „põmmpea“, tuli meile Soomest probleemkoerana. Nimelt oli mul Soomes hea tuttav Es’Caten kenneli (kust muuhulgas oli pärit ka Crisse) omanik, juba vanem inimene, kellele meeldisid iseloomuga koerad. Ma olin koolitanud sealt kennelist ühte teist koera. Siis juhtus nii, et kenneli omanik helistas mulle ja ütles et tead, mul on siin üks väga lahe koer, selline jõuline, kuid tema omanikud ei saa temaga hakkama, sest ta ründab teisi koeri, äkki tahad endale?
Ott oli siis umbes aastane, kui ta meile tuli. Mul oli siis juba kodus Crisse. Ühel päeval avasin ma aediku ja Ott tormas sealt täie hooga välja ning ründas Crisset, lüües talle hambad külge. Rookisin samal hetkel pehme plastlabidaga saepuru. Et emast koera kaitsta, andsin ma instinktiivselt Otile selle plastlabidaga otsa ette korraliku obaduse. Seepeale oli Ott väga üllatunud, ning sellest ühest korrast aitas, et tal kaoks igaveseks isu teisi koeri rünnata.
Igapäevases elus oli Otil hea saagiinstinkt, ta tahtis hullult mängida ning teda oli kerge koolitada. Otiga tegin esimest korda ka dressuuriala, mida nimetatakse Shutzhund. Ainus asi, mida ta ära ei õppinud, oli see, et rihma otsas on võimalik käia ka ilma tirimata. Peale selle oli ta suur vinguja. Muidu suur ilus isane koer. Ent ehkki suur ja isane, siis võim meie koertekarjas jäi ikkagi surmani Flamme kätte. Isegi sii, kui Flammi oli juba kurt ning Ott domineeris kõigi ülejäänud koerte üle, Flammest ta jagu ei saanud.
Nagu Xtellagi, osales ka Ott Afganistani missioonil ning on saanud selle eest Eesti riigi tunnustuse missioonimedali näol. Aretuskoerana kasutati Otti palju, ta andis väga häid kutsikate düsplaasiauuringute tulemusi. Ehkki tal endal olid B- ja C-jalad, oli tema 167 järglasest vaid üks C-jalgadega kutsikas (hilisemalt minu oma koer, kes oli aga kutsikana üles kasvanud korteris parketil), ülejäänud kõik A- ja B-puusadega.
Kahjuks suri Ott maokeeru tagajärjel väga kummalisel põhjusel, nimelt selgus lahkamisel, et koera magu oli täis toorest porgandit. Ise ma neid porgandeid talle ei olnud andnud.
FANTA
Rääkides koerast nimega Fanta saan öelda, et tema oligi see ainuke Oti kutsikas, kellel olid C-jalad. Tema algsed omanikud, kes olid võtnud ta korterikoeraks, lahutasid, pere loobus koerast ning koer otsustati tuua kasvatajale tagasi. Ega mul polnud teda ka kellelegi anda ja nii ta jäigi aastasena meile.
Siis oli parasjagu selline aeg, et NATO missioonile Afganistanis oli hädasti vaja hea väljaõppega koeri. Järgmise meeskonna vahetuseks pidid uued koerad olema väljaõppe saanud ja valmis. Fanta saigi väljaõppe ning läks poole aasta pärast missioonile koos mu väga toreda kolleegi Raidoga pommigrupist, kellega koos me Fanta välja koolitasime. Kui Fanta Afganistanist tagasi tuli, hakkasin talle, 2-aastasele koerale, jälge õpetama. Ta oli kiire õppija. Kui olime teinud 12 jäljetreeningut, siis kolmeteistkümnes kord oli juba võistlustel, kus ta sai tulemuse kirja. Ma tegin selle koeraga ka IPO-t. IPO jaoks polnud ta parim, kuna tal polnud eriti hea haarde kvaliteet, kuid tegime siiski tulemuse.
Kuna ta oli töötanud pikalt lõhkeainekoerana ja lõhkeained on teatavasti mürgised, siis sai ta kroonilise mürgistuse. Tal tekkis mingi närvisüsteemi kahjustus, nii et ta värises pidevalt umbes nagu Parkinsoni tõvega inimene.
Mida see Fanta mulle õpetas? Katsetasin tema peal päris mitut jälje koolitamise meetodit. Ka oli ta esimene koer, kellega sain jäljes tervelt 96 punkti sajast võimalikust, mis oli minu jaoks suur saavutus.
ESTRELLEST QURRY
Selle koera lugu on niisugune, et kui Flammi ära suri, siis me tegelikult igatsesime teda väga. Samal ajal oli Rital oli pesakond, kus kutsikate ema oli Flamme liinist. Ja Karinil sel hetkel oma koera polnud.
Kaks nädalat pärast Flamme surma võtsime Theklaga Rita juurest kutsika, panime kasti, tegime sellest punase lehviga paki ning viisime selle Karinile sünnipäevakingiks. Kui Karin selle kasti avas, oli seal sees üks kakane ja täisoksendatud elukas, kes tuli otsejoones vannituppa pessu viia. Karin oli sellegipoolest rõõmus. Kutsikast sai edukas näitusekoer. Siia jäi küll ka periood, mil Karin läks Saksamaale vahetusõpilaseks ja sel ajal õpetasin mina vahepeal seda koera (tegin varrukatrenni), aga muidu oli ta ikka rohkem Karini koer. Karin üritas selle koeraga IPO-t teha.
RATSUMESTARIN DRAGO
Drago sündis 2004 juunis. Tema lugu oli tegelikult selline, et vähemalt aasta enne ta sündi, niisiis 2003, käisin ma Soomes erinäitusel, kus oli välja pandud üks tööliini kennel nimega Wäli, see oli omaniku perekonnanimi. Nägin seal üht meest, kelle koer oli selles kasvatajarühmas ning kes võttis särgi seljast, et sellega oma koeraga mängida. Sel mehel oli Ratsumestarin kennel ja tema nimi oli Sami Valkama. Samil oli mingi Belgiast toodud isane, seega ma tellisin selle järgmisest pesakonnast kutsika, kuid neid kutsikaid ei sündinudki ja siis ta pakkus võimalust tulla mingist teisest tema kasvanduse pesakonnast kutsikat valima.
See kutsikas pidi minema Tõnule sünnipäevakingiks. Mäletan hästi seda kutsikate valimist. Kuna me olime soomlase jaoks mingid tundmatud tüübid kusagilt kaugest Eestist, siis saime alles neljanda valiku õiguse, esimesed kutsikad läksid politseile või piirivalvele. Tõnu valis siis ühe kutsika ja tema nimeks sai Drago. Kutsikana ei paistnud Drago millegi erilisega silma. Et Ott suri kui Drago oli vaid 6-kuune, siis pidi ta saama Oti järeltulijaks ja alustama õpinguid pommikoerana natuke liiga vara, sest Tõnul oli kiiresti töökoera vaja.
Kutsikana ei tundunud Drago kuigi tugevate instinktidega koer. Tassis küll pisut asju, kuid eriline pallihull polnud. Meie ettekujutus tööliini koerast oli ilmselgelt olnud teistsugune, kui see koer tegelikult oli. Drago oli ka hästi rahulik koer, mitte just uimane, aga väga rahulik ikkagi. Üks asi aga, millega ta algusest peale silma paistis, olid tema oskused varrukakoerana. Ehkki tema hiilgeaegadest on tänaseks möödas umbes 10 aastat, pole pärast teda sellist varrukakoera seni Eestis nähtud. Head haarded, rünnakutes väga kiire ja ülimalt täpne. Väga hea kaitsekoer! Kuulekuses aga… Ütleksin, et kuulekust see koer ei nautinud. Tegi mis vaja, oli isegi täpne, aga kuna ei nautinud, siis polnud see kuulekus seetõttu kunagi muljetavaldav. See koer oli kuulekuse katsel kohati sellise näoga nagu töll, nagu saadetaks ta kohe mahalaskmisele. J Ta oli küll tehniliselt korrektne ja täpne, kuid sära tema soorituses ei olnud.Jäljeajamises oli ta suurepärane, tegi kuus või kaheksa korda üle 95-punktise tulemuse. Aga kui ta vanemaks jäi, siis arvatavasti seetõttu, et ta oli pikalt töötanud pommikoerana, hakkas tal palavatel suvepäevadel jälge ajades nina verd jooksma. 30-kraadise ilmaga juhtus seda sageli. Sellegipoolest tuli ta Eesti meistriks ühel suvisel võistlusel, kui sooja oli 28 kraadi ja tulemuse said üldse vaid kaks koera. Sellel koeral on palju tiitleid. Tõnule see koer oma tüübilt siiski väga ei sobinud.
Kui täna tagasi sellele mõtlen, siis võibolla tänaste teadmiste ja oskustega oleksin suutnud seda koera paremini koolitada, aga absoluutselt kindlasti oli Drago koer, kes muutis minu arusaama koerakoolitusest. Käisin selle koeraga kolm korda MM-l, järelikult pidi temas koerakoolituseks vajalikku materjali ikka rohkesti olema! Kuid kui see koer oleks olnud samavõrd hea ka kuulekuses, nagu ta oli teistel aladel, poleks ma kindlasti nii palju lugenud ja õppinud ja arenenud. Ma ei leidnud tol hetkel lahendust tegelikult. Aga see ei loe. Kui üks koer on tulnud sulle midagi õpetama, siis see, et mina temaga maksimumi ei saavutanud, ei tähenda, et ta mulle midagi uut poleks õpetanud.See koer tegi mulle MM-le tee lahti esmalt Belgias aastal 2008, millele järgnesid maailmameistrivõistlused Saksamaal Greefeldis 2009 ja Hämeenlinnas Soomes aastal 2010. Kolmed maailmameistrikad ja need õpetasid mulle palju. Esiteks see julgus, et üldse minna nii suurtele võistlustele. Kui sa tead, et üks asi nagu Drago kuulekus näeb nii halb välja ja siis sa pead minema seda asja tegema suure publiku ette! Belgias õnneks pühapäeva hommikul kell 8 pealtvaatajaid eriti ei olnud, aga Soomes oli meie etteaste laupäeva südapäeval kell üks täisstaadionile, siis ma mõtlesin küll algul, et sinna ma suren. Et ma ei jaksa siin staadionil ära töllata koos temaga. J Ja talusin seda kõike vaid seetõttu, et ma teadsin, kui hea on see koer kaitses.
Mis see inimesena õpetab, kõik need koeraga tegelemised? Kui ütlen, et maailmameistrivõistlusteks treenitakse 8 tundi päevas, siis keegi ei usu mind. Reaalselt aga see nii on. See on tohutu aeg, mis kulub ühe tippkoera koolitamise peale. Seda ma õppisin koos Dragoga. Sa väsitad koera, sa tüütad selle koera ära, sa liigud ühest kohast teise, sa lihvid detaile, et tuleks parim võimalik tulemus – see aeg, mis kokku minemiseks, tulemiseks, ootamiseks ja kõikide asjade tegemiseks kulub, tulebki kokku kaheksa tundi ära.
Drago elas vanaks, suri 2018 14-aastasena. Arvestades seda, et tal oli juba kuueselt kõõlusetrauma, sai ta väga hästi kõrge eani hakkama, see on kõva sõna. Tõnu loobus sellest koerast, kui ta oli kahene, mina võtsin ta üle. Mul endal oli sel ajal Wedru-Wurry, kuid Tõnule hakkas selle koera instinkt rohkem meeldima ning me vahetasime koerad omavahel ära. Ma muidugi nägin Drago puudusi, kuid ma ütleksin, et õppisin elama koos mittetäiuslikkusega, see vahest oleks õige sõna selle kohta.
CROCK
Tegelikult oli mul sel perioodil veelgi mingeid koeri, kellega tegelesin, aga need olid sellised lühemad suhted. Näiteks erakordselt pikkade tagajalgadega Estrellest Dream’s Dog Crock, kelle kohta Soomest tulnud kohtunik Tartu näitusel ütles, et kes tahab näha, milline saksa lambakoer ei tohiks olla, peaks tulema ja vaatama seda koera. Ta ütles selle koera kohta väga inetult, nimetades teda värdjaks. Seda oli valus kuulata, kuid tagantjärel mõtlen, et ehkki tõde on valus, peab keegi selle välja ütlema. Täna ei taha ma ise ka enam selliseid koeri vaadata. Siinkohal ütlen, et ärge pange oma koertele tähendusega nimesid, mis väljendavad liiga suuri ootusi. Crock, kes elas vaid kuueseks, oli tegelikult kahe tippkoera kutsikas, tema ema oli Es’Caten Crisse ja isa üsna kifti iseloomuga paljukordne näituste võitja Moskvast.
COFFI VIKAR
Coffi oli mu esimene emane tööliini koer, kelle tõin 2006. aastal Tšehhist. Ostsin ta lühikarvalise pähe, mul oli esimese valiku õigus, hiljem aga selgus, et temast kasvas pikakarvaline tume sonaarne väga ilus koer. Mulle öeldi, et ta on väga hea jäljesugupuuga koer. Tema ema oli ka varrukatöös väga hea. Coffi süsimust isa Hoky Va-Pe osales ka vähemalt kolm korda MM-l.
Kahjuks oli see aeg, mil pikakarvalisi saksa lambakoeri aretuses hea meelega näha ei tahetud. Siiski andis Coffi ühest pesakonnast tervelt viis emast kutsikat, kes tegid hiljem IPO-s tulemuse. Tundub uskumatu, et selline asi üldse võimalik on. Samuti andis ta väga palju häid erijälje (FH) koeri, näiteks Estrellest Hurmuri Coca. Nende järeltulijad annavad häid jäljeajamise eeldusi omakorda edasi. Viis IPO-3 tulemusena emast kutsikat, ausalt öeldes pole kellelgi samaväärset kõrvale panna. Ma ise küll Coffiga IPO-t ei teinud.
Coffil oli ka üks isane kutsikas Hurmuri Kapral, Tõnu koer, ta suri noorelt. Sellel isasel oli kaks pesakonda, mis olid kvaliteedilt väga head. Coffi soetamine jääb kindlasti Eesti koeraspordi ajalukku, sest tema järglastega jõuti sportlikus mõttes kaugele, ka olid need meeldivad ja samal ajal lihtsad koerad nii koolitada kui pidada
BREAK VOM FINSTEREN WALDECK
Break nagu Flammegi on minu jaoks üks väga oluline koer. Kodus on Break selline koer, nagu oleks tal küljes ON-OFF nupp. Ka kaitsetrennis on Break esialgu täiesti märkamatu, täiesti olematu ja siis nagu lamp läheks nupule vajutamisest põlema ja ta on korraga hoopis teistsugune.Ühel hetkel võib olla agressioon nii-nii kõrge ja kohe kui ütled, et aitab, on hetk hiljem rahulik ja sõbralik. Ses mõttes on ta Flammega sarnane ja see on üks ta parimaid omadusi. Kui Janne käib Soomest siia varrukat tegemas, siis ütleb ta tihtilugu trennis Breigi järglaste kohta soome keeles, et „need ei ole „ilged“ oma omanike vastu“. Ilkeys tähendab soome keeles pahatahtlikkust, õelust, äkkviha. Muidu juhtub kaitsetrennis sageli nii, et kui hakkad koera korrigeerima, siis ta korrigeerib sind ka kohe!
Sellest, kuidas Break meile saabus, võiks natuke eraldi rääkida. Break sai ostetud pärast seda, kui me 2010. aastal läksime Saksamaale vaatame, millised näevad välja tööliini koerad igapäevaelus. Tahtsime teada, kas nad on agressiivsed, kas nad on kontrollimatud, kui raske on neid pidada ja kuidas käib tegelikult nende treening. Lihtsalt tahtsin ettekujutust selle kohta, mida tööliini koer endast kujutab. Mul oli ju enne seda, kui Break tuli, kaks näituseliini koera ja kuna ma tahtsin kogu aeg aretada nn universaalkoera, siis oli mul ikkagi ettekujutus, et universaalkoer peaks tulema pigem tööliinist mitte näituseliinist. Sest tööliini koerad hakkasid välimuselt ilusamaks minema ja näituseliini koerte haare hakkas samal ajal kehvemaks minema. Mu kaks näituseliini koera olid ilusad, kuid nendega kas polnud võimalik varrukat teha või oleks selle õpetamine olnud ebaproportsionaalselt suur töö. Samas mulle meeldisid sirge seljaga koerad. Nägin 2009. aastal näitusel olukorda, kus kohtunik naeruvääristas sirge seljaga saksa lambakoeri, ei nimetnud küll päris murideks aga midagi sinna kanti. See tegi mulle haiget, need olidki need koerad, kellega sai hästi sporti teha, samas näitusel olid nad ringis viimased. Ehkki nad olid ilusa punasega mustaseljalised, siis jäi omanikele ikkagi teatud tüüpi pettumus sellest, et nad näitusel ei võitnud. Ma nägin nende inimeste pettumust ja mõtlesin, et tööliini koeraga jääb see pettumus ära.
Sel ajahetkel, kui Saksamaale tööliini koeri vaatama läksin, oli tegelikult olukord, et mul oli seitse või kaheksa väga heade tööomadustega emast näituseliini koera, kuid mul polnud neid kellegagi paaritada. Sest kui ma oleks neid hästi töötavaid koeri pidanud ristama pikkade jalgade ja langeva tagumikuga isasega, kel pole jälle tööomadusi, oleksin saanud tulemuseks keskpärase materjali, kellel poleks olnud ei ühte ega teist eelist. Täna ma mõtlen, et äkki see oli vale otsus? Võibolla oleks ma nende sirgete selgadega edasi pidanud minema?
Igal juhul käisime tookord Saksamaal läbi palju kenneleid, vaatasime erinevaid pesakondi. Paljudes pesakondades, mida pakuti, oli probleemiks, et küünarliigeste röngtenpildid polnud head. Selliseid ma ei tahtnud. Nägime ka kutsikavabrikuid ja muudki negatiivset. Aga nägime ka seda, mis meile meeldis ja lõpptulemuseks oli, et ostsime sellelt reisilt kaks tööliini kutsikat ning lühikest aega hiljem veel ühe, kelleks oligi Break. Sellest aga, mis inspireeris tol ajal seda Saksamaal käiku ning tööliini koerte eelistest räägin allpool veel lähemalt.
TELESAATE „SÕBER KOER“ ROLL KENNELI AJALOOS
Aastal 2001 pidasin ma värsketele kutsikaomanikele loenguid sellest, mis on koera sees: instinktid, käitumine, motivatsioon. Neist loenguist võtsid osa ka kutsikaomanikud Epp ja Peeter Maltis. Pärast üht loenguõhtut helistas mulle Epp, et Peetrile oli loengus kangastunud pilt, et seda juttu peaks nägema või kuulma rohkem inimesi. See Peetri hetkeline mõttesähvatus „ma teen koertest telesaate“ sai üsna ruttu teoks. Minu roll oli mõelda sellele, kuidas saade üles ehitada, et see puudutaks võimalikult laiu huvigruppe, Maltised pidid tegelema produktsioonitööga ja uurima tausta, kas selline saade võiks kellelegi huvi pakkuda. TV3 tabas selle saate vajaduse ära.
Proovisime saate üles ehitada kolmes erinevas plaanis. Esiteks oli seal perekond Laursoo ja nende saksa lambakoera kutsikas Nasser, kelle kasvamist me läbi saadete näitasime. Nasserist sai kohalik komissar Rex! Esialgu pelgas pere filmimist ja see oli väga stressirohke, kuid hiljem nad harjusid. Iga nädal käidi kaameraga Nasseri kodus ja vaadati, kuidas ta on kasvanud. Filmiti tema koertekoolis käimisi, tema hambavahetust ja vannitamist. Hilisemates hooaegades lisandusid saatesse uued koerad. Väga suurt osa saate õnnestumises mängis saatejuht Jaan Rõõmussaar, kellel endal kodus taksid.
Saate teine läbiv plaan oli koerakoolituse näitamine ja kolmanda plaanina näitasime mingit Eesti tasemel kuulsat inimest ning tema neljajalgset sõpra.
Tegelikult ei kujutanud ma tookord hästi ette, kuidas selliseid saateid „toodetakse“. Viisteist või enamgi saadet Viieteist või isegi enama saate jagu koerakoolitust üritati filmida ühe päeva jooksul. Renditi kaamerad ja kaameramehed ning üritati kõik korraga linti saada. See oli iseenesest tore, kuid kuna filmimine algas hommikul kell seitse ja lõppes õhtul kell kaheksa, siis koer ei pidanud nii pikale päevale vastu, kordusi, mida koer pidi harjutuste näitamiseks tegema, tuli liiga palju. Esimeses saates oli näidiskoeraks Ott ja pidime näitama „Istu!“ käsku. Mul oli suu juures mikrofon ja seetõttu kõlas see koera jaoks harjumatult valjult. Kui olime teinud seda paarkümmend korda järjest ligi kolmekümnekraadise palavuse käes, oli koer juba täiesti kustunud ega reageerinud enam eriti. Palusin saate läbivaatuse käigus see vali hääl maha keerata, kuid seda ei tehtud. Jäi mulje, et neil oli vaatajaskonna saamiseks vaja teatud intriigi ning see ei jäänud tulemata. Juba esimese saate tagasisidena saabus ühelt vaatajalt repliik, et miks peab koera peale nii kõvasti karjuma. See oli ebameeldiv kogemus, justkui oleksin ma mingi hull mutt, kes koerte peale ainult karjubki. Kuigi see oli ainult üks saade!! Esimene aasta oli siiski hästi vahva. Vedasin seda saadet ühe või kaks hooaega, edasi tulid juba teised tegijad.
Teine mälestus selle saatega seoses oli, et inimesed hakkasid mind vaatama nagu „jumalat“, nagu ma teaksin koerte õpetamisega seoses kõigest kõike. Ning et kõik, mis ma ütlen, et see ongi nagu puhas kuld. See pani mulle peale tohutu pinge ja vastutuse. Ma ei julgenud enam isegi trenniplatsil nalja või väikseid lollusi teha. Inimesed hakkasid mind tänaval ära tundma. See oli päris suur koorem. Ka telefonis tunti mind juba hääle järgi ära. Tundsin, justkui peaksin nüüd hästi väärikalt käituma. Ühelgi sünnipäeval või koosviibimisel ei saanud enam ilma, et keegi poleks tulnud ja küsinud, kuidas oma koera probleeme lahendada. See „eksimatu staari“ koorem saatis mind ligi kümme aastat pärast seda saatesarja. Kui teised läksid külla ja pidutsesid koos sünnipäevalapsega, siis mina lahendasin seal lakkamatult mingeid koerte käitumisprobleeme! Tänaseks enamik inimesi seda saadet enam ei mäleta, sellest on hulk aega möödas ning ma olen sellest koormast vabanenud.
Siiski arvan, et sellised õpetlikud koerasaated oleksid ka tänases päevas väga vajalikud. Nad avardaksid inimese teadmisi koerte käitumise põhjustest ning omaniku enda rollist sellise käitumise põhjustajana. Televisooni omapära on see, et ta viib info väga kiiresti väga paljudeni. Raamatu pead kõigepealt ostma ja siis lugema. Aga televiisorist tuleva info võtad sa nii või teisiti passiivselt vastu ja see jääb su pähe kummitama.
Näiteks olen mõelnud, et peaks inimestele rääkima, kuidas kaitsta end ründava koera eest. Loengutes räägin: kui võõras koer teid ründab, keerake külg ette ja limpsige häälekalt oma nina. Tundub esialgu ääretult tobe, kuid loomapsühholoogias on nina lakkumine varjatud signaal, mis saadetakse ründaja rahustamiseks. Selja ette keeramine ja nina lakkumine on märk sellest, et mina tulin heade kavatsustega. Kui seda näidataks teles, päästaks see võibolla nii mõnegi inimese ründest ja hammustusest. Sest kriitilisel hetkel ära joosta ei tohi. Sa kas suudad seda trikki ohuolukorras proovida või mitte, igal juhul on sul üks tööriist rohkem, mida enda heaks ära kasutada.
Kokkuvõtvalt võin öelda, et kindlasti jättis see keorasaade minusse olulise jälje ning oli tähtsaks etapiks mu elus. Kindlasti tulid mitmed inimesed pärast seda saadet meilt kutsikat ostma ning nii tekkisid uued vahvad tutvused.
TÖÖLIINI KOERTE VÕLU
Nagu juba eelnevalt mainisin, kasvatasin varem näituseliini koeri ja mu ideaaliks oli õigupoolest universaalne saksa lambakoer. Pean silmas universaalkoera all sellist koera, kes osaleb võrdselt edukalt nii näitustel kui võistlustel. Jõudsin arusaamisele, et see universaalne koer ei saa tulla näituseliini koerte hulgast, kelle tööomadused käisid tasapisi alla. Kui enne 2010. aastat oli dressuurivõistlustel osalemas veel küllaltki palju näituseliini koeri, kes olid seal väga tublid, üldse mitte halvad, siis ikkagi torkas silma (kasvõi Drago näitel), et neis tööliini koertes on mingi teine sisu.
Mida tuleb meeles pidada on see, et ehkki me räägime tööliinist ja näituseliinist, kuuluvad kõik need koerad ühe tõu alla, nad on saksa lambakoerad. Samas on neil geneetiliselt DNA alusel omavahel sama vähe sugulust kui kummalgi eraldi krantsiga tänavalt. See on tõestatud fakt. Omavahel ristatakse töö- ja näituseliine väga harva, mõned üksikud ristamised on siiski ette tulnud. Ehkki ristamine on lubatud, hoitakse maailmas need liinid reeglina siiski lahus. Ilmselt ei oleks see ristamine kuigi mõistlik, sest tõenäoliselt võiksime vabalt jõuda sinnani, et piltlikult öeldes järglased muutuksid koledamaks ja lollimaks kui kumbki nende vanemaist. Nagu selles vanas anekdoodis blondiini ja professori võimalikest lastest: kas ilusad nagu ema ja targad nagu isa…või siis hoopis vastupidi…
Siiski on üsna väike lootus saada tänapäeva näitusekoeralt sellist sooritusvõimet kui tööliinist. Ülipikkade tagajalgadega koer ei ole näiteks füüsiliselt võimeline tegema kiireid asendivahetusi (istu-lama-seisa) ega hüppama üle meetrise või kõrgema tõkke. Ma ei halvusta näitusekoeri, mul on tänagi kodus kolm näitusekoera, kuid nad on siiski oluliselt vähem sportlikud. Sport ei tähenda siin kümnete kilomeetrite läbimist, vaid kuulekust, jäljeajamist ja varrukakoolitust. Loodan, et ka mina jõuan oma elus ära näha selle aja, kus näituseliini sakslase selg läheb sirgemaks tagasi.
Aga kokkuvõttes jõuamegi lõpuks selleni, kas me vajame ilusat autot lõbusõiduks või traktorit, millega põldu harida. Ehk siis peaksime mõtlema, mis ajastul me elame ja milline on meie koerte kasutuseesmärk. Ajas on ju ka saksa lambakoera välimiku etalon palju muutunud. Ning kui näituseliini koerad muutusid liiga „ilusaks“, hõivas mõnel pool tema koha ja muutus samaaegselt populaarseks belgia lambakoer malinois, kes näeb natuke välja nagu saksa lambakoer aastal 1900. Loodus tühja kohta ei salli.
Igal juhul jõudis siinkirjeldatu mu teadvusse 2009 aasta paiku. Kutsusin oma ringkonna kokku, kennel pole vaid ühe inimese asi, ja küsisin nende arvamust, kuhu suunas edasi liikuda. Sellest kokkusaamisest sündis tõdemus, et kui tahad koerte koolitamisega tegelda ja soovid, et inimestel oleks koolitusest rohkem rõõmu, tuleks tõsisemalt mõelda tööliinidele.
Kõigest eelnevast oli inspireeritud meie otsus minna 2010 kevadel Saksamaale tööliini kennelitega tutvuma. Saksamaale läksime Karini, Key, Indreku ja Theklaga. Karin hea saksa keele oskajana oli kõik need kohtumised varem kokku leppinud ja inimestega läbi rääkinud. Meil oli täpne plaan, keda külastame, kuhu läheme. Sellelt reisilt ostsime kaasa kolm koera: ühe näituseliinist ja kaks tööliinist. Kuid selle reisi tulemusena tegime järgnevatel aastatel päris mitu koeraostu, tõime Eestisse Breigi ja Nala. Kuna Sirli esimene kutsikas suri, siis ostsime talle uue koera, Cosmo. Aasta hiljem tõin Saksast veel Hexe, kes oli ostu hetkel aastane, röntgenpildid tehtud ja olin näinud ka tema varrukatööd. Seega osutus aasta 2010 kenneli aretuses suureks muutuseks, lausa kannapöördeks.
BREIGI AJAJÄRK
Väga paljud Estrellest kennelist varem näituseliini koeri võtnud inimesed hakkasid huvituma tööliini kutsikatest, sest nad tahtsid tegelda IPO-ga, olid huvitatud jälje õpetamisest jne. Minu jaoks toimus eriti suur muudatus tänu Breigile ja tema järglastele. Nimetaksin seda lausa Breigi ajajärguks. Ma ei alahinda Coffi rolli, kes andis oluliste omadustega järglasi, kuid siiski väärib Break ja temaga seotu eraldi väljatoomist.
Break oli aasta ja nelja kuuselt kuulekuse (KK-3) meister. Ma ütleksin, et ta polnud tol hetkel parem kui teised, kuid võitis pigem seetõttu, et oli stabiilne. Temaga läks kõik üsna ruttu. Ta oli kaks aastat ja viis kuud vana, kui võitis esimest korda IPO meistritiitli. Üldse on Break tulnud IPO meistriks kolm korda.
Samuti on ta käinud Karliga kaks korda MM-l ja teinud mõlemal korral positiivse tulemuse: esimest korda 28. koht 131 koera hulgast ja teist korda 49. koht 98-st. Ka on ta IPO tšempion. Need on tema enda tiitlid ja tulemused, kuid pean teda Eesti koeraspordi alustalaks just tema järglaste tõttu.
Nii nagu Coffi kutsikatel oli kanda suur roll, on tänaseks ilma teinud Breigi järglased. Ses mõttes on ta olnud super aretusemane, andnud kokku 55 kutsikat: esimene pesakond 12, teine 13, kolmas 8 (kutsikate isa Harysson Ad-Gur), neljas 8 (isa Flint), viies 8 (isa Nerdo) ja viimati 6 kutsikat. Need on üldiselt 90-95% olnud ka kõik väga terved koerad. Selline koer kenneli alustalana on lotovõit!
Teiselt poolt loen selle koeraga seoses väga tähtsaks seda kogemust, mille ta andis mulle ja Karlile tema koolitamise käigus. Karl on tulnud temaga kahel korral Eesti meistriks, ajal mil ta ise oli vastavalt 12- ja 13-aastane. Kui Karl võistles 12-aastaselt temaga MM-l USA-s Philadelphias, oli see täiesti eriline kogemus.
Teades, kui raske sport on IPO ning kui palju aega, vaeva ja pühendumist vajab kasvõi kaitseosa koolitamine, samuti seda, kui head koera tunnetamise oskust on vaja, tundub uskumatu, et kaheteistaastane laps saab sellega hakkama! Tagantjärel mõtlen, kui palju julgust see nõudis lapselt ja kui palju iseloomukindlust koeralt: pikk lennureis üle ookeani ja sellele järgnev jäljeajamine täiesti võõra aluslõhnaga pinnaselt. Müts maha nii koera kui lapse ees!
MM-l käimisest rääkides peab veel meeles pidama, et Break on kutsikana üle elanud trauma, reieluu murru, mille tulemusena on tal üks tagajalg 4 cm lühem ja pisut jäik. Mujal maailmas oleks võibolla selline koer magama pandud. Olen tänulik sellele koolitajale, kes, kui ma talt nõu küsisin, mida sellise koeraga teha, küsis mult vastu, kas see koer mulle meeldib. Vastasin, et see koer meeldib mulle väga, kuid oma füüsilise vea tõttu ei saa ta võibolla kõike vajalikku teha. Seepeale ütles ta, et kui koer meeldib, siis ära põe, tõelisi elu koeri satub nii vähe ette, et nende füüsilistest puudustest ei tasu välja teha. Kui see koer saab teha trenni ning tal pole valus, siis naudi seda, mis sul on. Nii ma olengi siiani elanud selle koeraga koos nagu terve koeraga ja tema on elanud täisväärtuslikku elu, hüpanud oma meetrised ja pooleteistmeetrised hüpped ning pidanud kinni varrukamehed. Kõige rohkem segabki see vana trauma teda istumise ja lamamise asendivahetuse juures. MM-ks treenimisel oli paljugi eriskummalist. Näiteks see, et niitsime muruplatsile niidukiga skeemi, et Karlile skeem paremini pähe jääks. Karl pidi tegema skeemi viis korda veatult üksi, enne kui tohtis seda koos koeraga teha. Treenisime neli korda nädalas kuni viis tundi järjest. Pean ütlema, et see oli mu elu koolituskogemus, et sain koolitada üheaegselt koera ja Karli!